Huh. 9. detsembril sai Melbist lendu tõustud plaaniga põhjas ära käia. Tegelikult jõudsin ainult keskele. Ma isegi tegin sohki. Olgugi, et lennuki aknast öist Gold Coasti imetleda on omamoodi tore, siis aus seljakotirändur peaks ikka mööda maad rühkima. Igatahes, sain veidi aimu kui suur see saar siis on ja nägin mõned kohad ära ka.

Esimene peatus oli Sydney, sest esiteks miks mitte, teiseks lennuki pilet maksis ainult 60 dollarit ja kolmandaks, mul on tutvusi Sydney eksperimentaalmuusikute seas. Metroo Sydney lennujaamast linna oli kerge shokk. Melbourneis olin juba harjunud nägema mitmekorruselisi rekkaid, mis olid segaduses lambaid täis topitud - teeb praegugi kurvaks. Sydney sinikraesid täis poogitud kahekorruseline metroo ei erinenud nendest Melbournei rekkadest kuigi palju. Huvitav, kas selleks peab ka omandama mitu kõrgharidust ja töötama pangas. Igatahes, mina ei julenud nende rongide peale astuda - mine tea, äkki sõidavad sinna kuhu need Melbournei lambadki. Ootasin pool tundi, kuni tipp tund mööda sai ja sõitsin peaaegu tühja rongiga linna.

Kui ma maa alt välja sain, võisin kohe paar vaatamisväärsust oma nimekirjast maha kriipsutada - mingi suur kirik ja mulle tundmatu lind. Hakkasin iPhone’i kaardi abil oma hostelit otsima - telefon ütles, et jala ca 15 minutit. Kui olin 15 minutit jalutanud, siis oli 30 minutit veel jäänud. Sõimasin ennast ja mõtlesin, et kõik minu mured lahendaks iPhone 3G S, mis oskab kaarti õiget pidi ette keerata. Väsitavaks muutus see pagasiga ekslemine siis, kui osad tänavad hakkasid olema paarkümmend meetrit kõrgemal kui teised - its called Potts Point. Lõpuks jõudsin siiski hostelisse - Eva’s Backpacker - ja läksin magama. Tegelt ei läinud aga ei viitsi rohkem kirjutada.