Papil oli päris viisakas sett. Veidral moel kõlas kokku ka. Tänavamuusikute edetabelis on too habe kindlasti punktikohal - seda juba ainuüksi oma kohanemisvõime ja stressivaba meelekindluse tõttu. Eks trummari amet on ka oma olemuselt selline stressist vabastav. Näiteks kitarristidel on palju raskem. Paar õhtut tagasi jalutasime Kuusekaga siin jõeäärsel promenaadil, kus suur hulk sendistaare, igaüks oma instrumenti näpib, kui äkki mõni meeter meist eespool üks kitarrist oma kitarri nöörist lahti lasi ja selle näoli maha lasi kukkuda. Inimene oli silmnähtavalt ärritunud, haaras oma takeaway kohvi ja tegi paar kiiremat sammu vasakule justnagu astuks lavalt maha. Ilmselt siiski kogemused - mõne küüniku silmis võibolla ka nälg - aitasid tal hämmastava kiirusega närvivapustusest toibuda ning taas lavale (nüüd siis paar sammu paremale) astuda. Suurimat rahuldust pakub mulle aga see, et siin mängivad nood süldimuusikud restoranides, pubides ja klubides ka sellist muusikat, millest mina lugu oskan pidada. Näiteks ükspäev, juhuslikult sellel samal promenaadil, jalutasin ühest restoranist mööda, kust kuulsin originaaliga äravahetamiseni sarnases esituses Incubuse lugu. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis äkki oligi mr Boyd isiklikult. Ah sada ta oligi. Aga täna on reede ja paari tunni pärast liigume Kuusekaga Etihad staadioni poole, kus täna (jälle puht juhuslikult) on lootust Eddie Vedderile ja PJ-le pihta saada ;).